Metropoli amoraalsus

Hans tahtis minna suurde linna. Isa pakkis moonakoti kaasa, surus pihku 20 kuldrubla, et Hans universiteedis korraliku juristi-ökonomisti ameti omandaks. Kui aga isa järgmisel korral Hansust kuulis, ei olnud ta teps mitte ametis auväärses õigusfirmas, vaid istus pimedas vangimajas, kinni kukkunud daamide pitspesu vargusega nööri päält. Grete aga tahtis nii hirrmasti suurde linna - temal ikka seda kunstitegemise talenti on, millega vaovahel midagi pääle pole hakata. Pika nuiamise peale saigi ta emalt loa minna linna ennast avastama. Kuni ükspäev saabunud koju kiri karmilt konstaablilt, kes toimetanud vaese Grete kergemeelsete naiste varjupaika.
Mes tuline valu on teil sinna metropoli menna? Teil, tervetel punapõsksetel talupiigadel ja vahvatel väikelinna noorsandidel? Ei see heaga lõpe... Jääge parem sinna, kuhu olete sündinud, tallu elu tagasi tooma, eesti sugu uueks looma.
Igaüks vast teab neid didaktilisi nutulaule , kuidas eesti küla on kadumas ja maa tühjaks jäämas.
Hoiatusist hoolimata näib urbaniseerumise trend pöördumatu. Ratsionaalne loogika ütleb, et kui rahvastik väheneb ja vananeb, on just maa-asulad need, kus esimesena tõmmatakse elutegevust koomale. Nii muuseas, omavalitsus- ja haridusreformi käigus. Talud tühjenevad, vallad liidetakse, koolid kaotatakse. Jüri Mõis kärgib, et miks peab maksumaksja mingit Võrut üleval pidama, kui sinna on jäänud vaid karmis olelusvõitluses alla jäävad luusereid. Kuni ükspäev on terve Eestimaa üleval pidamine liiga kallis, jäävad Tallinna, Tartu ja Pärnu linnriigid, ülejäänud maa müüme metsafirmadele. Võibolla jätame mõned teemapargid ja vabaõhumuuseumid, et tuleviku põlved näeksid millistes armetutes tingimustes olelesid 20 sajandi muistsed eestlased.
Kellel on, sellele antakse. Kus on ees, sinna tekib juurde. Kapital akumuleerub, tööjõud kulgeb kapitali kiiluvees. Sinna tekivad võimalused, töökohad, korralikud palgad, infrastruktuur.
Ja vastupidi – kellel ei ole, sellelt võetakse ka viimane. Kust minnakse, sealt kaob elutegevus. Kaovad teenused, töökohad, haridus, vaba-aja võimalused, kogukonnavaim, mis omakorda põhjustab lahkujate hulga progesseeruva kasvu. Kust elu kaob, sinna valgub kõrb. Eba-atraktiivseks mandunud paik ei oska enam kedagi tagasi meelitada. Vaadake, mis toimub Valga linnaga.
Tallinn kasvas 2013 aastal üle 10000 elaniku võrra, mis on võrreldav Haapsalu või Võru suuruse linna rahvaarvuga. No muidugi, pealinna linnapeal on põhjust uhke olla. Tasuta transport on hiilgav argument. Tasuta saab ju! Ka kohalike omavalitsuste valimiste ajal osavalt lanseeritud kampaania “Tark tuleb Tallinnasse” esitab kõikvõimalikke hüvesid, mida linnal oma elanikele pakkuda on. Linnavalitsuse hoovil kasvab rahapuu, tulge ja noppige ainult. Kui aga vaadata, mis on selle kampaania alltekst, siis on see kaunikesti ülbe, et mitte öelda amoraalne: “iga nutikas tegudeinimene tuleb ära Tallinna, kõikide võimaluste linna. Maha jäävad ainult ullikesed, vanurid, viletsa hariduse ja kehvade läbilöömisomadustega mass, kellest nagunii miskit tolku ei ole”. No ja Tark tulebki metropoli, ostab ühiskaardi, isikustab selle ja sõidab trammiga tasuta isu täis. Tõmbab kopsud täis vabaduse mõrkjat briisi ning sukeldub lugematute võimaluste sädelevasse galaktikasse. Nagu kiirlaenufirma reklaamis “täna nautige-nautige-nautige, unustage homne, sest maksma hakkate alles kolme kuu pärast. Aga siis te, raisk, ka maksate!” Paari kuu pärast saabki reaalsus Targa kätte. Tark on soetanud trendikas linnajaos 2 toalise elamispinna, mille pelgalt sissemaksuks kulub kogu isatalu müügist saadud kapital. Ülejäänu jaoks võtab Tark pangalaenu, mille teenindamiseks peab ta raugaeani ametiorjuses olema. Tark peab pealinnas juba oma spermatosoidid lasteaia järjekorda panema, sest muidu ei saa sa oma järeltulijat õigel ajal lasteaeda panna ning sunnitud lapsepuhkus tekitab tõsiseid probleeme laenu tagasimaksel. Laps kasvab, Tark tiirutab paanikas koolide vahel, et kuhu lõpuks ta laps suvatsetakse vastu võtta. Tark ei taha olla naabrist kehvem - ta hüppab üle oma varju, et oma elustandardit naabruskonna järgi üles upitada. See tähendab uusi lisakulusid, mis löövad lõpuks hinge kinni. Tavalise väikeettevõtjale jääb pärast maksude tasumist naeruväärne summa pihku, millele Jürgen Ligi tahab uute maksureeglitega omakorda käpa peale panna.
Ainuüksi maamaks paneb targal silme ees virvendama. Puu taga passib rohelises mundris MUPO-mehike, kas Targa koer ikka kakab kilekotti. Tark asutab heas usus teenindusettevõtte, millele linnavõim järsku trahvi peale keerab, sest pole taodeldud eraldi kauplemisluba. Meenub, kuidas vene keiser Paul I otsustas ühel päeval maksustada kõik vestikandjad, sest vestid meenutavat talle prantsuse revolutsiooni. Samamoodi, omast suvast ja linnakassa täitmise eesmärgil toimetab ka Tallinna linnriigi isevalitseja kõikide linna vanade ja uute asukatega. Tark avastab ühel päeval, et tema poolt linnavalitsusele makstud maksudest ei looda mitte lasteaiakohti juurde, vaid peetakse ülevalt kolossaalset propagandaparaati,  kentsakast Tallinna TV-st venemeelse Stolitsa-ni. Loogika on lihtne - mida rohkem alamaid sul on, seda rohkem pappi linnakassasse voolab, mida rohkem pappi sul on, seda uhkem on su võimuatribuutika. Nemad seal Toompeal võivad ju uskuda, et juhivad riiki ja rahvust, praktilisel tasandil aga ei kasva muru kah, kui batjushka ei anna heakskiitu.
Meeril on ka suht-koht pohh, kes ülejäänud Eestit asustama hakkavad. Tühjaks jäänud talukohti mädaneb eestis tuhandete kaupa. Vana põlvkond haihdub, pärijad ei taha või ei viitsi talukohti müüa, või ootavad nad kinnisvaraturul soodsat hetke. Maad vanade uhkete talumajapidamiste ümber müüakse metsafirmadele, kellelt neid hiljem tagasi saada on võimatu. Väidetavalt on kolmandik Lõuna-Eestist jaotatud kolme-nelja ameerika suurema metsafirma vahel. Isegi kui tahad maale talu pidama tulla, siis õiget kohta suureks talumajapidamiseks tuleb tikutulega taga otsida.
Aga siiski. Trendidel on kalduvus pöörduda. Küsimus on elukeskkonna atraktiivsuses. Aga see atraktiivsus ei sünni iseenesest - selle taga on inimesed, teovõimas ja atraktiivne kogukond. Nagu öeldud, kus on ees, sinna tuleb juurde. Säherdusi liikumisi on hoomata Tallinna enda näitel. 10 aastat tagasi oli Kalamaja totaalne slumm, kuhu viisakad inimesed hilisõhtul jalutama ei julgenud minna. Siis aga avastasid unustatud piirkonna kaasaegse ellusuhtumisega noored pered, avastasid mere hinguse, romantilised tagahoovid, puitarhidektuuri kordumatuse, väikeste tänavate metafüüsika. Avastasid Telliskivi tänava tohutute tootmishoonete potentsiaali. Kalamajast sai paari aastaga linna prestiizhikaim asum - sinna valguvad kinnisvarabürood, nooblid disainikontorid, sushibaarid. Mälestusena möödunud ajast kakerdab raudteetammidel veel mõni nukker kakand, aga muidu on tänavad liigagi täis moodsat elurütmi. Kinnisvarahinnad sööstavad avakosmosesse säärase kiirendusega, et radikaalsem osa urbaansetest rajaleidjatest on liikunud Kopli poolsaare avastamata soppide suunas.
Nii võib pöörduda tuul ka üle-Eestilises demograafilistes protsessides. Tark võib avastada, et ta ei tahagi eluks ajaks jääda Edgari alamaks. Et tasuta trammisõiduga kokku hoitud raha kooritakse sult kordades suuremates summades järjest kerkivate parkimistasude näol. Et närvilise ummikutes tuututamise asemel võib  oma igapäevase logistika palju lihtsamaks korraldada. Loodusesse ei pea pool päeva sõitma, vaid astuma lihtsalt uksest välja. Lapsed saad rahuliku südamega õue maailma avastama saata, närveldamata konstantselt autode, jääpurikate, lahtiste kanalisatsioonikaevude ja kommionude pärast. Sul on luksus saada puhta õhu mürgitus, ärgata linnulaulu peale ning lasta mesilastel unelaulu sumiseda. Tõmmata jalga koledad kossid ja sõita vanal krigiseval rattal läbi metsa, kus igal põlispuul on oma kohamälu, heita niiskele samblale, susistada ussisõnu ja taastada dialoog olemisega, ilma, et olme helistaks kogu aeg sisse.
Tark võib avastada, et ka majanduslikus mõttes on absoluutselt ebamõistlik elada metropolis. Pealinna palgalisa haihdub olematusse, maksad meeletuid summasid õhku pelgalt sellepärast, et su elupaik asub kesklinnas. Kui palju õhku on kinnisvarasse sisse pumbatud, võib  hinnata selle põhjal, mitu korda erineb sama suure ja ühesuguses korras elamispinna hind Tallinnas ja näiteks Lõuna-Eestis. Kahetoalise kesklinna korteri hinna eest võib saada Setumaal terve talu, koos ümbritsevate maadega ja selle ideaalsesse seisukorda renoveerida.
Järjest rohkem tekib Eestimaa kaugetesse nurkadesse aktiivseid ja atraktiivseid kogukondi, mis tõmbavad noori peresid liituma. Kus üheskoos püstitatakse küüne ja peetakse pidustusi ning käiakse külakorda suitsusaunas. Kus leiad kõike – lambavillast ahjumeistrini - oma lähimast naabruskonnast. Kus pole vaja muretseda, mis mürke toidu sisse topitakse, sest kõik on nagunii “mahe” ja “öko”. Paljudes ametites ei tähenda kaasajal töö tegemine enam tööl käimist. Sa oled võrgustikus, ükskõik kus sa ka füüsiliselt ei asuks. Tark leiab alati võimaluse tööd koju kaasa võtta ning kokkuvõttes pole Eesti vahemaad palju pikemad kui ühest Londoni servast teise.
Kui keegi ütleb, et maale jäävad ainult kohanemisvõimetud ullikesed, hakkavad mul ninakarvad sügelema. Vastupidi – maal kohanevad need kõige vintskemad. Kelles on veel seda vana head vargamäelikku trotsi. Trotsides seaduspära, et kui sul on raha pole sul reeglina aega ja kui sul on aega, pole sul raha, on mitmed mu Värska sõbrad ennast maale sõna otseses mõttes sisse raiunud. Vanad, poollagunenud majad on vundamendist katuseni aastate jooksul ise üles ehitatud.  Õhtu-õhtu järel on muu töö kõrvalt toksitud, hõõrutud, saetud, laotud – palk palgi haaval, kivi-kivi haaval, elades samal ajal kogu perega ühes nurgas. Kuni ükspäev on sul oma kodu valmis. Kodu, mis on hoopis midagi muud kui kinnisvara, kus igas põrandalauas, igas kardinapitsis on oma käe jälg sees. Tehke järgi, linnavurled!
Andres Maimik
Eesti Ekspress 21.05.2014
http://ekspress.delfi.ee/news/arvamus/andres-maimik-metropoli-amoraalsus.d?id=68715135